Kui valime lapsele trenni, siis ei vali me ainult sporti. Me valime keskkonna, milles ta kasvab.
Karate on individuaalne tee, kuid laps ei käi seda üksi. Igal trennil satub ta teiste laste sekka: õpib paaris töötama, austama partnerit, aitama nooremaid ja õppima vanematelt. Tuttavatest nägudest saavad tasapisi sõbrad ja trennist osa ühisest elust.
Sellise sõpruse eripära on veel see, et see sünnib sageli inimeste vahel, kes liiguvad samas suunas. Lastel tekivad ühised eesmärgid: õppida uus tehnika, saada järgmine vöö, valmistuda võistlusteks, muutuda tugevamaks ja jõuda tulemuseni.
Kui lastel on ühised eesmärgid, on ka üksteise mõistmine lihtsam. Nad rõõmustavad koos edu üle, toetavad teineteist pärast ebaõnnestumisi, jagavad võistluste eelset ärevust ja õpivad tasapisi olema mitte ainult vastased, vaid ka kaaslased.
Ümbritsev keskkond on samuti kasvatus
Laps veedab palju aega eakaaslastega ja tema suhtlusring saab paratamatult osaks tema kasvamisest. Lapsed ei võta üle üksnes sõprade sõnu ja harjumusi. Nad võtavad tasapisi üle ka nende ellusuhtumise: mida peetakse normaalseks, mille poole tasub püüelda, kuidas suhtuda raskustesse, võitudesse, teistesse inimestesse — ja iseendasse.
Sellepärast pole oluline ainult see, millega laps tegeleb, vaid ka see, kellega ta seda aega veedab.
Kui tema kõrval on lapsed, kes seavad endale eesmärke, tunnevad töö väärtust, on harjunud enda kallal töötama ja mitte alla andma pärast ebaõnnestumist — sellest saab osa üldisest õhkkonnast. Laps näeb, et pingutamine, reeglite austamine, teiste austamine, kaaslase toetamine ja rõõmustamine mitte ainult enda võidu üle on lihtsalt normaalne käitumine.
Muidugi ei muuda sport iseenesest inimest paremaks ega taga hea seltskond täiuslikku käitumist. Aga terve keskkond annab lapsele eeskujusid, kellele tahaks järele pürgida, ja väärtusi, mida toetavad mitte ainult täiskasvanud, vaid ka eakaaslased.
Üks sõpruskond võib kujundada harjumusi. Ühised eesmärgid kujundavad iseloomu.
Inimesed, kes jäävad
Võib-olla seisavad lapsed täna lihtsalt trennis ühes rivis. Homme astuvad nad koos tatamile, toetavad teineteist enne võistlusi, tähistavad võite ja elavad üle kaotusi. Ja aastate pärast võivad just need inimesed saada osaks kõige olulisematest lapsepõlvemälestustest — ning jääda lähedaseks ka kaugelt väljaspool doodžot.
Sest lapsed ei kasva ainult sellest, mida me neile õpetame. Nad kasvavad ka inimestest, kes on nende kõrval.
Ja võib-olla saab laps ühel päeval aru, et tuli karatesse spordi pärast, aga sai palju enam: sõbrad, ühised eesmärgid, kogemused, mälestused ja inimesed, kelle kõrval ta muutus tugevamaks.
Me ei saa lapse eest valida kõiki inimesi, keda ta oma elus kohtab. Aga me saame anda talle keskkonna, kus ta kohtab neid, kellega tahaks koos kasvada.
Küsi lisa või lepi kokku esimene tund
E-posti vormis vastame 72 tunni jooksul. Telegramis kiiremini.
